Põhjuse leiab alati

Teeks nüüd kahe nädala pingutustest kokkuvõtte. Kaal näitab 80,5 kg, seega maha võetud 1,5 kilo. Ühest küljest päris kena, aga teisest küljest pole põhjust eriti rõõmustamiseks. Eelmisel nädalal näitas kaal umbes sama numbrit. Selge, et see ei olnud päris tegelik mahavõtmine, vaid soolte sisu vähenemine. Nüüdne number on sel nädalal variatsioonidega korduvalt esinenud. Ka 79,9 vilksatas korra.
Võib öelda, et nädala teine pool vajus jälle ära. Selle tõttu ei ole ma ka toiduanalüüsi kirja pandud. Mõtet pole, kuna see ei olnud dieet. Külaskäigud ja muud planeeritud ettevõtmised tingisid toitumise ebaregulaarsuse ja liigse kaloririkkuse.
Laupäeva ja pühapäeva analüüs tõi selgelt välja kurva tõe. Küsisin endalt, et miks läks dieet aia taha neil kahel päeval? Need oli omamoodi vastandid, laupäev oli täiesti mu enda päralt, võisin teha mida tahtsin ja ise valida, millal ja mida süüa. Pühapäeval käisime maal ämma tuhka maha matmas. Pingeline päev, mil olin sundseisus ja kella 9-se hommikusöögiga pidin elama kuni kella viieni, kui koju jõudsime.
Võiks arvata, et laupäev kujunes ideaalseks päevaks. See oligi suurepärane päev, sõitsin rattaga suvilasse (13km), ilus ilm, päevitasin ja jõin mõnuga õlut. Siis käisin ujumas ja tegin enesele kena portsu süüa. Lisaks marjad, murelid. Sinnani oli kõik hästi. Aga edasi hakkas lõputu nautimise protsess mulle nii meeldima, et otsisin sellele aina lisa. Rattaga koju sõites oli vaja poest läbi minna ja jäätist osta. Ma olin oma jäätisevarud hävitanud ja hoidusin uue ostmisest. Niisiis sai see väike etapivõit jälle käest antud. Pärast magusa söömist kodus sai veel ka soolast ja mitu korda peale söödud. Lõpptulemusena ei olnud ma enam ei rahul ega õnnelik. Mingisugune süümekas hakkas närima, et miks ma nii kena päeva söömise poole pealt tuksi keerasin.

Pühapäev oli ettearvatult kohustuste päev. Matmine on nagunii selline toiming, mis ei rõõmusta kedagi. Pärast seda veel mitmetunnine jorutamine. Ei olnud nad vennaga kokku leppinud, kas teha mingit istumist pärast ja nii ei hakanud ka mina midagi söödavat kaasa vedama. Lootes, et saame sealt võimalikult ruttu tulema. Mulle ei ole kunagi meeldinud käia mehe vanematekodus, seal ei ole minu jaoks midagi armast ega meeldivat. Istusin seal mõttetult tühja kõhuga ja ootasin, millal ometi tulema pääseb. Oleks ma vähemalt päevitusriidedki kaasa võtnud. Nii et lõpuks koju jõudes tuli tavaline nälja ja närvide rahustamise abinõu ehk õlu. Siis tegin kartuleid varem valmis tehtud seenekastmega. Mees tahtis aga hoopis suppi. Keetsin siis borsi ja see sai maitsev. Siis pidin ka ise seda sööma. Ei piirdunud kahjuks ühe taldrikutäiega. Pärast oli lausa paha olla liigsest kõhutäiest. Rattaga sõitma minna ei jaksanud enam niisuguses seisus.

Järeldus sellest kõigest olekski: põhjuse leiab alati, miks dieet untsu läks. Kas oli liiga hea päev, mis ahvatles liigsele nautimisele või siis pingeline ja ebameeldiv päev, mis tõukas stressisöömisele.

Sellega jõuan oma vana tõeni. Põhjuse väljaselgitamisest on vähe kasu, tähtis on otsida lahendusi. Uuel nädalal uuesti vaim raja peale kamandada ja mitte alla anda. Katsuda saavutada regulaarset elurütmi, see on parim abimees.