Sügismeeleolus

... ei ole midagi uut ka sel aastal. Nukrus, õues toimetamine muutub pärast tööd võimatuks, eriti nüüd, peale kella keeramist. Väsinuna-tüdinenuna on õhtul ainult üks mõte peas- tahaks lohutuseks midagi head! Kuidas see kõige lihtsam õnne manustamise variant on- ikka suu kaudu!

Nii et ennegi seda kogetud ja nagu varemaltki, on selline teguviis toonud tagajärgi. Mille täpset ulatust kaalu abil välja selgitada edasi on lükatud, lõpuks tõele näkku vaadatud ja siis öeldud- nüüd aitab!

Et jälle siis käes see revolutsiooniline situatsioon, kus üks ei saa ja teine ei taha enam vanamoodi jätkata. Oot-oot, kes on kes? "Ei taha" - see ju minu parem mina, kellele ei meeldi paks olla. Ja "ei saa"- see käib minu mugava ja elunautiva teise mina kohta, kes on aru saanud, et riided ei lähe enam selga. Järjekordselt!

Küll ma kõhklesin, kas kuulutada revolutsiooniline situatsioon blogis välja, või vaadata, kas ihu ikka vaimule järgi tuleb. Jäi siis ikka nii, et homme!!!! on uus algus.